See pilt oleks peaaegu tegemata jäänud, sest millegipärast polnud mul viitsimist välja minna, kuigi ma nägin, kui ilus seal oli. Viie minuti pärast, kui Mikk oli ära läinud, helistas ta ja ütles, et ma välja vaataks ja pilti läheks tegema. Võtsin siis kokku ennast ja läksin tegin selle pildi ära. 

Minu jaoks kõige imelisem pilt, mida ma teinud olen ja samas kõige lihtsam.

Pilt on tehtud hommikul umbes üheksa paiku Lähtel, enne Erala mäge. Pidin korraks Lähtele sõitma ja avastasin, kui ilus udu igal pool mööda maastikku lendles. Tore oli muidugi see, et ma ei võtnud jälle kaamerat kaasa..

Niisiis läksin koju tagasi kaamerat võtma. Siis avastasin, et aku on tühi. Hea, et ma veel mälukaarti koju ei unustanud, siis oleks täiskomplekt olnud.

Kui Lähtele tagasi olin jõudnud, oli suurem osa udust kahjuks kadunud ja alles ainult see, mis pildilgi on. Jõudsingi ainult paar klõpsu teha, kui aku juba jälle tühi oli.

Kohutav, mida facebook pildi kvaliteediga teeb. Ei julgegi enam fotosid sinna keskkonda laadida. Loodetavasti näevad inimesed mu pilte ikkagi rohkem siit kui facebookist. Võib-olla peakski täielikult blogisse üle kolima..?

Piltide lugu on kogu mu tänane päev. Üldiselt oli see vihmane ja sombune, kuid nagu mõnelt pildilt näha, jõudis ka killuke päikest välja tulla. 

Hommikul umbes üheksa aeg jalutasin kodu lähedal oleva metsatukani, et linde pildistama minna. Ausalt öeldes ei tea ma lindudest mitte midagi ja arvatavasti ka sellepärast see lindude pildistamine nii hästi välja ei tulnud. Tuleb hakata pisut uurima ja samas ka õppima ajaga arvestama, sest tunni ajaga (kui just ei vea) ei saa ühtegi pilti. Hea looma- või linnufoto jaoks on vaja õnne või leida rohkem vaba aega ja olla kannatlik. Võib öelda, et minul pole üldse õnne, sest oma parima linnu pildi kustutasin ma KOGEMATA ära. Klõpsisin kiiruga ja kustutasin uduseid pilte (sest mu 8GB mälukaart otsustas katki minna ja 1GB mälukaart oli ainuke võimalus) ja kogemata läks prügikasti ka minu arvates kõige parem pilt. 

Lõpuks ma lihtsalt ei jõudnud enam vaikuses seista ja oodata, kuni mõni lind nähtavale ilmub. Kui liikusin ühele poole metsatukka, olid linnud sealt kadunud ja kui liikusin teisele poole, polnud järsku seal ühtegi lindu.

Kokkuvõttes olen päev otsa piltidega tegelenud, kui arvestada juurde töötlus, sorteerimine, üleslaadimine jne.

Loodan, et nägin piisavalt vaeva!

Tänase koolipäeva tulemus. Võtsime Katrinaga kaks viimast tundi vabaks, et selline ''projekt'' läbi viia. Kaamera sättimisega ja valgustamisega läks küll kaua aega ning vett oli maast laeni, aga kõik oli seda väärt.

Katsetasin eile kätt Äksi jalgpallivõistkonna võistlust pildistades. Olen inimesi üldse väga vähe pildistanud ja jalgpalli (üleüldse sporti) pildistasin esimest korda. 

Kindlasti on arenemisruumi küllaga, kuid esimeste piltidega olen isegi rahul. Algul ei tahtnud neid pilte postitada, sest kardan kriitikat, aga siis mõtlesin, et vahet pole. See on niikuinii esimene fotoblogi ja esimesed pildid ei olegi suurepärased. 

Pilte sain kokku umbes 400 ringi, kasutada sain umbes 150 pilti, mida võistkonnale jagada ja blogisse sobisid minu arvates ainult praegused. 

Ei saanud jätta võimalust kasutamata, kui hobused jälle maja taga olid ja päike loojus. Need fotod toodi mulle kuldsel kandikul ette ja mina pidin ainult nuppu vajutama. 

Viimane pilt meeldib mulle just sellepärast, et okka tipus oleks nagu mehike. Tegelikult oli see lihtsalt niidetud muru, mis oli ämblikuvõrku kinni jäänud. 

Lisaks hobuste piltidele proovisin koduaiast midagi huvitavat leida. Natuke püherdamist muru sees ja olemas.

Need fotod on seoses koolis antud ülesannetega. Kahvli fotod tegin nii, et asetasin valge taustaga arvuti ekraanile läbipaistvad kahvlid, panin objektiivile polarisatsioonifiltri ette ja voilà.

Portreed on tehtud minu armsast pinginaabrist ja uuest sõbrannast Katrinast. Fotod on tehtud Kadrioru pargis.

Lühike jutt - mul lihtsalt veab, et hobused mul täpselt maja taga on. Hobusetall on kodust veidi kaugemal, kuid hobuste maa-ala on toodud täpselt meie maja taha. 

Ainuke jama ja vaev nende piltidega oli see, et seal oli kärbseid ja parme lugematu arv ja enamik piltidest ei saanud asja. Jäid vaid jällegi mõned tabatud hetked, kui sain kaks sekundit rahulikult seista ja pilti teha, ilma et mõni putukas närvidele käiks.

Lemme rand. Suvi. Sõbrad. Need pildid meenutavad selle aasta mõnusat ja seiklusrikast suve. Istusin sel hetkel üksi rannas ja jälgisin inimesi. Lapsed jooksid ja mängisid, mõni jalutas koeraga, mõni oma kaaslasega. Õnneks oli mul kaamera kaasas ja jooksin ruttu selle järele, sest avastasin, kui ilus taevas sel hetkel oli. 

Minu kasuks olid sel hetkel ka mõned inimesed täpselt päikseloojangu ees ja pidin vaid õige hetke tabama, et neist sinna siluett jääks. ''Päike lusikal'' pildil pidin vaid paluma sõbrannat, et ta oma kätt koos lusikaga üleval hoiaks ja sättisin end ise tema käe järgi - ilus ja lihtne.