Roland

14./15. detsember virmalised

Tõsiselt suur vahe on, kas pildistad virmalisi Nikon D3000 või D7200ga, mis on poolkaadrite kõrgeim. Ühesõnaga sai lõpuks endale uus kaamera soetatud ja lõppude lõpuks sain nende sombuste ilmade kõrvalt ka seda katsetada. 

Ma jõudsin võistlustelt kuskil pool üksteist koju ja hakkasin juba magama sättima, kui Rein kirjutas mulle, et väljas on virmalised JA tähtedesadu. Ma olin üliväsinud, aga lõpuks ajasin riided selga, tegin mõne pildi koduõuel ja täpselt keskööl hakkasin sõitma Saadjärve äärde. 

Seal saime Reinuga kokku. Siinkohal pean Reinu nende taskulambi piltide eest tänama, sest see oli tema mõte. Teise pildiga oli selline lugu, et säriaeg hakkas peaaegu läbi saama, kui Saadjärve parklasse sõitis üks auto, mille tuled jäid täpselt pildile. Arvasime, et see valgus rikkus pildi ära, aga saime hoopis parema tulemuse, kui oleksime oodanud.

Kokku klõpsisime kuskil tund aega. Kuna ma ei jõudnud hommikuni ära oodata, et pildid töödeldud saaks, siis lõpuks olingi üleval kella neljani ja see oli seda väärt. :)

Mu sõbranna soovis oma vanematele teha üllatust, seega neil polnud õrna aimugi, kuhu me nad viime. Vaatamata sellele olid nad ühed parimad modellid, kes mul olnud on - täis elurõõmu ja soojust.   Alati on vahva pildistada inimesi, kes on kaamera ees nii vabad ja julged. :)

Nagu näha on olnud, siis siiani pole ma veel peale tuttavate ja sõprade kedagi pildistanud. Asi on selles, et ma pole oma kaameraga rahul ja hetkel tunnen end pigem õpilasena, kui teenust pakkuva fotograafina. Minu eesmärk on harjutada kätt sõpru pildistades, et võõrastele mitte pettumust valmistada. Muidugi ei arva ma nüüd, et sõpradele võiks n-ö praaki teha, aga nendega pildistades ei pea muretsema sellepärast, kas nad on selle pildiga rahul või ei ole, sest ma ei küsi neilt midagi vastutasuks ning fotosessiooni saab iga kell uuesti teha.

Et saada enesekindlamaks, kavatsen ma enne fotograafia eriala lõpetada. Mu suurim hirm ongi see, et klient pole mu fotodega rahul ja veel hullem oleks see, kui mulle seda ei öelda. 

Niisiis.. Natuke veel ja ma võtan julguse kokku, et pildistada ka teisi inimesi.

See on üks väheseid fotosessioone, millega ma tehnilise poole pealt peaaegu täielikult rahul olen. Jällegi, suur tänu Reinule, kes mulle oma imekaamerat laenas!

Sai veelkord pildistatud Mardot ja Marikeni, kes olid nii aktiivsed ja abivalmid idee teostamisel. Aitäh teile selle laheda õhtu eest rabas! :)