Nagu näha on olnud, siis siiani pole ma veel peale tuttavate ja sõprade kedagi pildistanud. Asi on selles, et ma pole oma kaameraga rahul ja hetkel tunnen end pigem õpilasena, kui teenust pakkuva fotograafina. Minu eesmärk on harjutada kätt sõpru pildistades, et võõrastele mitte pettumust valmistada. Muidugi ei arva ma nüüd, et sõpradele võiks n-ö praaki teha, aga nendega pildistades ei pea muretsema sellepärast, kas nad on selle pildiga rahul või ei ole, sest ma ei küsi neilt midagi vastutasuks ning fotosessiooni saab iga kell uuesti teha.

Et saada enesekindlamaks, kavatsen ma enne fotograafia eriala lõpetada. Mu suurim hirm ongi see, et klient pole mu fotodega rahul ja veel hullem oleks see, kui mulle seda ei öelda. 

Niisiis.. Natuke veel ja ma võtan julguse kokku, et pildistada ka teisi inimesi.

See on üks väheseid fotosessioone, millega ma tehnilise poole pealt peaaegu täielikult rahul olen. Jällegi, suur tänu Reinule, kes mulle oma imekaamerat laenas!

Sai veelkord pildistatud Mardot ja Marikeni, kes olid nii aktiivsed ja abivalmid idee teostamisel. Aitäh teile selle laheda õhtu eest rabas! :)

Minu armas Krissu. :)

Samal päeval, kui käisin rabas, leidsin ma aega ka käia Kristiinat pildistamas..

Täna hommikul kell kuus hakkasime Reinu, Laura ja Merliniga sõitma Selli-Sillaotsa raba poole. See idee tuli tegelikult täiesti ootamatult ja sellega läks väga kiireks, aga kõik õnnestus veel paremini, kui oskasin arvata.

Päris õudne oli kell viis hommikul üles saada, kui olin tund aega tagasi koju jõudnud. Ei, ma ei pannud pidu, vaid mängisin öö otsa Aliast.. :D

Jõudsime kohale natuke enne seitset ja mets oli kottpime. Jumal tänatud, et meil Rein kaasas oli, muidu oleks sellest ettevõtmisest saanud korralik õudusfilm. Muuseas, suur tänu talle ka kaamera eest. Kuna ma otsin endale uut kaamerat, siis Rein leidis mu jaoks täpselt õige ja tõi mulle selle isegi katsetamiseks. 

Et laudteele jõuda, pidime kõndima umbes poolteist kilomeetrit. Uurisime natuke maad ja hakkasimegi vaikselt pildistama.