Tänase koolipäeva tulemus. Võtsime Katrinaga kaks viimast tundi vabaks, et selline ''projekt'' läbi viia. Kaamera sättimisega ja valgustamisega läks küll kaua aega ning vett oli maast laeni, aga kõik oli seda väärt.

Katsetasin eile kätt Äksi jalgpallivõistkonna võistlust pildistades. Olen inimesi üldse väga vähe pildistanud ja jalgpalli (üleüldse sporti) pildistasin esimest korda. 

Kindlasti on arenemisruumi küllaga, kuid esimeste piltidega olen isegi rahul. Algul ei tahtnud neid pilte postitada, sest kardan kriitikat, aga siis mõtlesin, et vahet pole. See on niikuinii esimene fotoblogi ja esimesed pildid ei olegi suurepärased. 

Pilte sain kokku umbes 400 ringi, kasutada sain umbes 150 pilti, mida võistkonnale jagada ja blogisse sobisid minu arvates ainult praegused. 

Ei saanud jätta võimalust kasutamata, kui hobused jälle maja taga olid ja päike loojus. Need fotod toodi mulle kuldsel kandikul ette ja mina pidin ainult nuppu vajutama. 

Viimane pilt meeldib mulle just sellepärast, et okka tipus oleks nagu mehike. Tegelikult oli see lihtsalt niidetud muru, mis oli ämblikuvõrku kinni jäänud. 

Lisaks hobuste piltidele proovisin koduaiast midagi huvitavat leida. Natuke püherdamist muru sees ja olemas.

Need fotod on seoses koolis antud ülesannetega. Kahvli fotod tegin nii, et asetasin valge taustaga arvuti ekraanile läbipaistvad kahvlid, panin objektiivile polarisatsioonifiltri ette ja voilà.

Portreed on tehtud minu armsast pinginaabrist ja uuest sõbrannast Katrinast. Fotod on tehtud Kadrioru pargis.

Lühike jutt - mul lihtsalt veab, et hobused mul täpselt maja taga on. Hobusetall on kodust veidi kaugemal, kuid hobuste maa-ala on toodud täpselt meie maja taha. 

Ainuke jama ja vaev nende piltidega oli see, et seal oli kärbseid ja parme lugematu arv ja enamik piltidest ei saanud asja. Jäid vaid jällegi mõned tabatud hetked, kui sain kaks sekundit rahulikult seista ja pilti teha, ilma et mõni putukas närvidele käiks.

Lemme rand. Suvi. Sõbrad. Need pildid meenutavad selle aasta mõnusat ja seiklusrikast suve. Istusin sel hetkel üksi rannas ja jälgisin inimesi. Lapsed jooksid ja mängisid, mõni jalutas koeraga, mõni oma kaaslasega. Õnneks oli mul kaamera kaasas ja jooksin ruttu selle järele, sest avastasin, kui ilus taevas sel hetkel oli. 

Minu kasuks olid sel hetkel ka mõned inimesed täpselt päikseloojangu ees ja pidin vaid õige hetke tabama, et neist sinna siluett jääks. ''Päike lusikal'' pildil pidin vaid paluma sõbrannat, et ta oma kätt koos lusikaga üleval hoiaks ja sättisin end ise tema käe järgi - ilus ja lihtne.

Ärkasin hommikul kell viis üles, et neid pilte teha. Mu kodu lähedal on üks ilus koht - Kärkna kloostri varemed - kui see kellelegi midagi ütleb. Viskasin varustuse kokku, panin metsavenna riided selga ja läksin kaelani heina sisse liblikaid taga ajama. Imestasin ise ka, et midagi sellist ette võtsin, sest tavaliselt ei käi ma kuskil üksi ja eriti veel metsas. Ma usun, et paljud mu tuttavad imestavad samuti. 

Liblika piltidega läks küll tõsiselt kaua aega. Tegin neist umbes 150 pilti ja kasutuskõlblikke sain ainult paar. Lisaks lendles seal veelgi ilusamaid, kuid täiesti püsimatuid liblikaid, seega pidin leppima esialgu ainult selle liblikaga. 

Kuna ma ei osanud veel oma kaamerat õigesti kasutada, jäid mul Muuge kose pildid avaldamata, sest need olid kas liiga ülevalgustatud, mida pika säriajaga pildistades vastu päikest ikka juhtub (duhh, kui rumal) või siis liiga mürased. Eks ma lähen mõnikord uuesti, kui kooli kõrvalt aega jääb.

Nende fotode looks on minu kallid perekonnaliikmed Amy Star ja Ludvig Gregor.

Alustan looga pisut kaugemast ajast. Enne neid energiapomme olid meie ustavateks sõpradeks kaks Saksa siniverelist dogi Mustafa ja Torma. Isane oli peaaegu sama suur kui mu isa ja emane oli lihtsalt veidi trullakas. Ühesõnaga olid nad suured koerad. Võtsime nad siis, kui nad olid umbes aastased.

Arvatavasti teab iga looma omanik, kui kurb on kaotada ustav sõber ja kahjuks pidi meie pere seda topelt üle elama. Lein oli pikaaegne ja lootsime ning loodame ka siiani, et nad on nüüd parematel jahimaadel.

Umbes pool aastat hiljem avastasime perega, et ei suuda enam nii vaikses ja tühjas majas elada ja hakkasime uut koera otsima. Lõpuks leidsime internetist kuulutuse, kus müüdi bullterjeri kutsikat ja otsustasime tema kasuks (lõpuks sai nad ikkagi kahekesi võetud). Nüüdseks on nad meil natuke üle aasta olnud.

Miks alustasin lugu Mustafast ja Tormast? Sest Amy ja Ludvig on nendest täielikud koopiad. Amy käitub täpselt nagu Torma ja Ludvig täpselt nagu Mustafa. Seega iga kord, kui nendega mängin või neid pildistan, tunnen, nagu tegeleks ma Mustafa ja Tormaga. Niisiis jõudsin ma oma jutu eesmärgini - ma pildistan neid selleks, et meenutada häid aegu oma vanade sõpradega.

Muuseas on neid hullterjereid (nii me neid kutsume) väga raske pildile jäädvustada, sest nende elu eesmärk on joosta ja kakelda ning kvaliteetse pildi tegemisega läheb tunde. Pole kasu ei statiivist ega stabiilsest käest - kasu on ainult heast tabamusest ja kannatlikkusest. Nii et võib öelda, et ka nende piltidega olen ma palju vaeva näinud (kaasa arvatud mudaseid käpajälgi täis riided ja tund tühja istumist).