Nende fotode looks on minu kallid perekonnaliikmed Amy Star ja Ludvig Gregor.
Alustan looga pisut kaugemast ajast. Enne neid energiapomme olid meie ustavateks sõpradeks kaks Saksa siniverelist dogi Mustafa ja Torma. Isane oli peaaegu sama suur kui mu isa ja emane oli lihtsalt veidi trullakas. Ühesõnaga olid nad suured koerad. Võtsime nad siis, kui nad olid umbes aastased.
Arvatavasti teab iga looma omanik, kui kurb on kaotada ustav sõber ja kahjuks pidi meie pere seda topelt üle elama. Lein oli pikaaegne ja lootsime ning loodame ka siiani, et nad on nüüd parematel jahimaadel.
Umbes pool aastat hiljem avastasime perega, et ei suuda enam nii vaikses ja tühjas majas elada ja hakkasime uut koera otsima. Lõpuks leidsime internetist kuulutuse, kus müüdi bullterjeri kutsikat ja otsustasime tema kasuks (lõpuks sai nad ikkagi kahekesi võetud). Nüüdseks on nad meil natuke üle aasta olnud.
Miks alustasin lugu Mustafast ja Tormast? Sest Amy ja Ludvig on nendest täielikud koopiad. Amy käitub täpselt nagu Torma ja Ludvig täpselt nagu Mustafa. Seega iga kord, kui nendega mängin või neid pildistan, tunnen, nagu tegeleks ma Mustafa ja Tormaga. Niisiis jõudsin ma oma jutu eesmärgini - ma pildistan neid selleks, et meenutada häid aegu oma vanade sõpradega.
Muuseas on neid hullterjereid (nii me neid kutsume) väga raske pildile jäädvustada, sest nende elu eesmärk on joosta ja kakelda ning kvaliteetse pildi tegemisega läheb tunde. Pole kasu ei statiivist ega stabiilsest käest - kasu on ainult heast tabamusest ja kannatlikkusest. Nii et võib öelda, et ka nende piltidega olen ma palju vaeva näinud (kaasa arvatud mudaseid käpajälgi täis riided ja tund tühja istumist).
No comments:
Post a Comment